Väike naba

Täna, mil pisike Karl on juba üksteist päeva vana, kukkus ära nabaväädikönt. Nüüd ei jää muud üle, kui oodata väikese naba täielikku paranemist. :)

Seitse päeva

Nädal on möödunud hetkest, mil pisikene Karl esimest korda minu rinnale tõsteti. Jah, nagu te just lugestite, siis pisipoja nimeks sai Karl! :)

Ajal on tõesti tiivad. Mida head oleme me siis teinud sel seitsme päeva jooksul?

Iga päev on omamoodi, päris kindlat päevakava meil ei olegi. Hommikuti tõuseme just siis, kui pisikesel hakkab kõht tühjaks minema. Kui kõht täis, on aeg väikesteks hooldusprotseduurideks ning siis on Karl enamasti juba nii väsinud, et jääb mähkimislaual tuttu. Muidugi seda ainult siis, kui gaasivalud ei piina. Paraku on meil viimasel ajal siiski gaasidega probleeme, mistõttu minu hommikune söömine jääb lõunasesse aega. 

Ilusate ilmadega käime ka jalutamas (enamasti 15 minutit). Stefi on siis üliõnnelik, sest see on ainus võimalus, kui ta saab minu ja pisikesega koos olla ning ringi joosta. Kuigi Stef on harjunud palju jalutama, on ta nii tubli, olles nõus ka selle raasukese ajaga, mis temale jõuan pühendada (sedagi poolikult).

Üle päeva käib Karl oma uhkes rohelises vannikeses mulistamas; vesi meeldib talle väga :) Pärast vannitamist on kõht jälle nii tühi, nagu poleks terve päev süüa antudki.
Kui õhuke täis, algab õhtune uinak ja pärast seda põnev ööelu...

Sündimise lugu

Ööl vastu 9.oktoobrit tundsin pidevalt ebaregulaarseid valusid (kokkutõmbed esinesid 7-10 minutiliste vahedega), mis ei lasknud mul uinuda. Kuigi kirjanduse järgi sünnitab tähtajaliselt vaid 5% naistest, mille hulka ma ennast muidugi ei arvanud, otsustasin ma siiski alumisel korrusel valutada, noh nii igaks juhuks. Valu ise ei olnud suur, aga see-eest häiriv. Hommikul, kui päike tõusis ja oma üllatuseks endiselt veel ärkvel olin, tundsin end kui närtsind lilleke. Helistasin Aigile (isiklikule ämmaemandale Pelgust) ja küsisin nõu, et mida teha. Tema soovitusel läksin Pelgulinna Sünnitusmaja vastuvõtutuppa kontrolli. Igaks juhuks haarasin kaasa ka koti vajalike riietega, kuigi ise ma tol hetkel küll ei olnud 100% kindel, et just see on see kohtumispäev.

Kontrolli tulemusena selgus, et vaatamata väsitavale ööle, oli mul avatust maksimaalselt 1,5 sõrme ja kokkutõmbed praktiliselt olematud. Milline pettumus! Mind saadeti koju (nii kolmeks-neljaks tunniks), kuid samas anti mulle siiski lootust, et õhtul võib isegi asjaks minna.

Päike paistis ja ilm oli üpriski soe, seega tekkis mul plaan minna loomaaeda jalutama. Enne loomaaeda minekut sai Indrekuga pannasid söödud, mina  muidugi rohkem valutasin kui sõin...:) Mitmed huvitunud ja küsivad silmapaarid jälgisid mind; küllap minu pannkoogi söömine tundus neile kahtlane (kaks ampsu ja jälle püsti ohkama-puhkima, nagu oleks pannkoogi söömine metsikult raske tegevus).

Mäletan, et esimene tõsisem valu oli vahetult enne loomaaia väravat...korraks käis mõte peast läbi, et kas ma ikka jaksan jalutada ja loomi uudistada, aga teisalt oli see hea võimalus valust nö mööda vaadata. Valude vahel tundsin end ausalt öeldes väga hästi (kui unisust välja arvata), võibolla oli asi loomades, neid oli tõesti vahva jälgida, aga võibolla oli see ka ootus, mis minusse natukenegi jõudu süstis... Igatahes olime looaaias juba poolteist tundi ringi tatsanud, kui Indrek mainis, et valutan tema õlal juba liiga tihti ja et karud-hundid jäävad sel korral nägemata. Jah, tal oli õigus, kuna mina keskendusin vaid valule ja selle nö ära hingamisele, olin tähelepanemata jätnud, et valud olid läinud korrapärasemaks, tugevamaks ja kui me poole tunni pärast autosse saime, selgus, et kokkutõmbed käisid iga 4-5 minuti tagant.

Teel Pelgusse mõtlesin, kas tõesti...Helistasime Aigile ja teatasime, et läheme uuesti kontrolli, kuid kontrolli ei teostatudki (ju ma siis olin juba nii sünnitaja nägu), vaid meid juhatati sünnitustuppa nr 6. Kell oli mõni minut enne kuut. Mõtlesin, et esmarase nagu ma olen, saan siin ruumis, kus oli pisike vannike, hernekott, järi ja palju muud, mida olin Pelgu kodulehel tutvustavatelt piltidelt näinud, veeta oma hea 10 või enamgi tundi ja see tundus õudne. Väsimus oli suur, aga ärevus veelgis suurem, seega päris tukkuma ma püstijalu valutades ei jäänud. Umbes viis minutit pärast kuut astus sünnitustuppa Aigi, kes mind kohe oma positiivse julgustava jutuga naerma suutis ajada. Vahetanud riided, kontrollis Aigi avatust, üllatus-üllatus, avatust oli 7 uskumatut cm ja muidugi tulid ära kohe ka veed. Oli see vast soe kogemus!

Kuna kannatasin valusid kõige paremini püstiselt, tõi Aigi mulle Jan Uuspõllu poolt Pelgule kingitud KTG aparaadi, mis oli juhtmeteta ja võimaldas mul mööda tuba ringi käia. Kuna püsti sünnitamine ei tundunud just kõige turvalisem (kuigi Aigi sõnul isegi teostatav), proovisin istuda järil (mida ma siiani olin sünnitusasenditest täielikult välistanud). Päris mitu pressi elasin järil üle, aga kuna väsimus minus oli suur ja pressid olid lühikesed, tundsin, et nii ma jäängi sünnitama. Seega sai palutud panna vanni vesi....Kuhu ma ei jõudnudki, kuna vahepeal otsustasin siiski väsimuse tõttu voodile külili visata ja sinna ma jäingi...

Vaatasin kella, see näitas seitse läbi viis minutit....mõtlesin, et kaua ma enam ei jaksa, kuna jõudu ei ole...unetu öö oli selle röövinud. Esimesed pressid voodis külili olid siiski palju rohkem lubavamad kui järil. Mõtlesin, et ma pean suutma. Indrek pidevalt kiitis, aga mind see ei lohutanud, sest ootasin õnnelikku lõppu. Kokkutõmme (enamasti koosnes kolmest järjestikulisest pressist)... Aigi õpetab, et uu-taksin madalalt nagu vedur,  kuid esimest uud ei tulnud, see läks mul nö hääle lahti karjumisele ja alles siis sain uu-tatud ning aa-tatud.... kõkkutõmmete vahel oli umbes minutiline paus, mil sain puhata ja jõudu koguda, valu siis üldse ei olnud. Ainuke tõsine valu oli kokkutõmbe ajal, mil Aigi aitas lapse pead välja...pisikese pea oli pooleldi väljas, kui tekkis jälle paus... lõõtsutasin, et mitte lasta tal tagasi vajuda.... Kokkutõmme... ja viimane pingutus.... Pigistasin vist Indreku käe siniseks.... kell oli 19.20 kui pisike (52cm ja 3610g) sündis....väike, kergelt sinakas ja häälekas. Kui ta mu rinnale pandi, ei suutnud ma veel ise ka uskuda, et nüüd ongi meie kohtumise hetk... Tema silmad uudistasid maailma.... Pärast nabanööri läbilõikamist olin justkui vatis- kõik tundus nii kiiresti toimuvat.... omaette uskumatult hea tunne valdas mind, eriti hetk, mil teda esimest korda toitsin.

Pärast paaritunnist sünnitustoas viibimist suundusime 6. korrusel asuvasse peretuppa nr 3, kus sai veedetud kolm päeva. Kuigi esimene kaalukaotus oli umbes 6% juures, sujus kõik kenasti. Pisike hakkas teisel päeval kaalu juurde võtma ja meil oli võimalik uue eluviisiga harjuda. :)

Indrekule oli see vast kõige raskem, kuna tema suur unekott, minu jaoks oli see kuidagi talutavam, et magada saab nüüdsest vähem (kuigi olin juba mitmendat ööl ülal olnud). Koju lasti 12. oktoobril, tegelikult oleksime saanud pisikesega ka varem haiglast välja, kuid tundsin end kindlamalt, kui sain end haiglas kogutud ja vajalikud küsimused enda jaoks selgeks tehtud.

"Maakera" võlud ja valud

Tänasest algas 39. rasedusnädal. Kuigi kõht ju pole kõige suurem (nädala alguses mõõdeti kõhu ümbermõõduks 97cm), tunnen end üpriski kohmaka ja raskena. Endalgi kummaline ja kohati ajab isegi naerma, et näiteks jalatsite ja sukkpükste jalgapanek pole "maakerale" kuigi lihtsad tegevused. Kõht jääb alatasa ette... :)

Viimasel paaril nädalal on ka uinumisega probleeme tekkinud, kuna ükski asend ei ole mugav; selili magada on raske, kuna pisike on juba päris parajas mehekaalus (UH järgi pakutakse maksimaalselt 3,5kg), kõhuli ammugi ei ole võimalik magada, seega jääb ainsaks valikuks magada külili. Et vähekenegi mugavust luua, olen ümbritsenud end patjadega. Tund kuni kaks ühele ja teisele küljele keerutamist kuni lõpuks uinun. Sellise jutu peale öeldakse enamasti, et kes ei ole väsinud, sellel pole ka und. Tegin eile lihtsa katse, nimelt riisusin enamus päevast lehti ja käisin Stefiga pikalt jalutamas. Pean tõdema, et ainus, mida saavutasin, oli õhtuks valutav kõht (mis ise-enesest on normaalne, sest eks tähtaeg on ka päris lähedal) ja õrnalt punetavad põsed ning õhtul, kuigi ma olin tõesti väsinud, ma und ikkagi ei saanud.

Samas ei taha ma ka viriseda, sest tegelikult on see minu meelest väga armas aeg. Õhtuti võin pikalt vaadata, kuidas kõht muutub kord ühtpidi ja kord teistpidi loperguseks... :) Ja tegelikult ei ole mul ükski töö ju tegemata jäänud, kõik saab tehtud, lihtsalt aega läheb veidike rohkem. Arvan, et kõhukesest võib isegi puudust tundma hakata...