Aastake juures

Ema on mulle öelnud, et mida suurem on laps, seda suuremad on tema mured. Näib, et just nii see on. Võttes arvesse tänast päeva, ei taha ma kohe mõeldagi, et mu õlule langeks olemasolevatele muredele lisaks veel suuremaid muresid... muremagnet nagu ma olen. Palju õnne!

See maagiline kolm

Viimati, kui pajatasin Karli tegemistest, oli Jõmm (see pisikese hüüdnimi) kahekuune. Täna saame juba kolmeseks. Kuu ajaga on palju muutusi toimunud...on sündmusi, millest ei taha veel rääkida, kuid mõned on väga erilised ja kajastamist väärt.

Rääkimata sellest, et oleme jälle kõvasti kasvanud ja kaalus juurde võtnud, on jutukas Karl palju elavamaks muutunud. Enamasti ärgates, kui tuju hea, võime juba kahekesi väikese dialoogi maha pidada :). Kõige vahvamad jutuvadinad peame maha hommikuvõimlemise ajal või siis üksteist paitades. Paid on me lemmikud!

Ja mis eriti tore, Jõmm naerab juba ka häälega (jõulude ajal juhtus see esmakordselt). Aktiivse siblijana julgen ma teda vaid põrandale matile mõneks minutiks omapead jätta...31. detsembril 2011 pööras poja esimest korda kõhuli olles end selili. Vat nii!

Asju me veel korralikult haarata ei oska, aga harjutamine teeb meistriks ja peagi on see trikk meil ka selge ning siis... hoidke alt, koogid ja kõik muu põnev saab näpujäljed peale!:)

Jepiii, ja ongi kolm kuud täis

Rõõmupall