Väike kokk

Karlile meeldib köögis abiks olla! Enam ei saa midagi temata teha.
Aasta pärast teeb Jõmm mulle süüa ja viib tööle!! :))

Kuu

Sõitsime autoga koju, kui Karl mulle murelikult teatas, et kuu on katki. :) Tõsi, taevas oli poolkuu. Kui ma küsisin Karlilt, et miks ta katki on, vastas Karl, et keegi on kuud hammustanud!
Võibolla tõesti oli tänasest ilusast kuust keegi ampsu võtnud, mõni issi??! :)


Ilusat pühapäeva kõikidele issidele!

Ikka ma unustan...

Viimased pool kuud olen tegelenud enese analüüsimisega, et mõista, mida olen valesti teinud ja mida hästi! Miks mul selline idee tuli, et hakata endaga tegelema- küllap elu ja inimesed, kes minust hoolivad, suunasid mind selleni!

Ma ei hakka lahkama enda pahupooli ega laulma kiidulugusid enda võimekusest ning oskustest, vaid toon välja ühe katkendi raamatust (D.Carnegie), millega hetkel oma pimedaid novembrikuu õhtuid sisustan.

"...ma olen sinuga pahandanud. Ma tõrelesin sinuga, kui sa ennast kooliminekuks riietasid... Ma noomisin su läbi, kui sa oma kingi ei puhastanud... Ma karjusin vihaselt, kui sa mõned oma asjad põrandale viskasid... Ka hommikusöögi ajal leidisn ma vigu. Sa loksutasid jooki üle ääre...ja hiljem, kui ma raamatukogutoas lugesin, tulid sa pelglikult sinna..."Mida sa tahad?" nähvasin ma. Sa ei öelnud sõnagi, vaid jooksid üle põranda ja heitsid mulle käed kaela ümber ning suudlesid mind...

Mida harjumus on minuga teinud? Süüdlase otsimise harjumus, noomimise harjumus- see on minu tunnustus sulle...."

 

Mulle tulid pisarad silma! Kurb äratundmine; ma ikka suudan aegajalt unustada, et Karl on väike inimene, oma tunnete, tujude ja tahtmistega ning ma ei tohi temalt nõuda täiskasvanulikku mõtlemist ning käitumist.

Olen teadlikult tegutsenud olukordades, kus tahaks karjuda, sakutada ja riielda, rahuliku käitumise ja positiivse suhtumisega, et anda Jõmmile märku, millised oleksid õigemad mõtted, toimimised ja käitumised. See toimib väga hästi!! Kuid on hetki, kus endal on raskem, kannatus katkeb ja ma unustan....ma otsingi süüdlast....ma pahandan, mis on vale, sest osa põhjusest on minu pärast (ma ei ole võibolla hästi lapsele asju seletanud, ma ei ole olnud piisavalt tähelepanelik, ma tunnustan last vähe õigete asjade eest)!

Kui vaadata seda katkendit ka teises valguses...kui mõelda mehe ja naise suhetele...kui palju on seal etteheiteid, teineteise süüdistamist jne. Põhjuste väljaselgitamise asemel on oluliselt lihtsam nö peale lennata ja öelda sõnu, mida on hiljem raske tagasi võtta....unustades ära, et keegi meist ei ole ideaalne!